6.02, neljapäev

"The Masque of the Red Death" 1964, Rež Roger Corman

Žanr: muinasjuttfilm?, draama, õudus?
Lugu: Lugu sellest kuidas Surm ja Armastus võidavad Kurjuse :)
Esteetiline keel: 60-ndate inglise filmikunst oma parimal kujul, sümbolism
Teostus: Hea kunstnikutöö, täpne kompositsioon, super stsenaarium
Sõnum: Jumal on surnud, surm elab ja armastus võidab :)

Sven kirjutas selle filmi peale nii:

Surm punase maskiga 

Inglaste 1964. aasta aegumatu klassika "Surm punase maskiga" on lummav linateos, mis käsitleb kaht inimolemuse põhiteemat: usku armastuse kõikelunastavasse väesse ning hirmu taandumatu surma ees. Edgar Allan Poe novellidest kokkuköidetud film viib vaataja kusagile tumeda keskaja hämarustesse, mil valgustusajastu heledad kiired polnud veel Euroopa maastikke valgustamas, tarkus elu kahe külje pideva vahelduse kohta imbus alles tasapisi Õhtumaadelt praeguseks vettinud parve meenutava kontinendi poole, kus talviti köetakse harva.
Sisemist leeki hoidev Prospero on prints, kes elab uhkes kindluses, mille kõrgete müüride taga leiavad aset kõige koletumad teod, mis maha kirjutet otsekui markii De Sade tekstidest. Omal kummalisel kombel võib filmi vaadelda ühtlasi nii propaganda, kui ka anti-propagandana. Ühest küljest võib niidina läbi käimas näha küsimust kristliku usu kindluse kohta, teisalt aga vaadeldakse detailse põhjalikkusega satanismi avaldumisvorme.
Lugu iseenesest on lihtne ja vastab paljuski Proppi imemuinasjutu kaanonile. Jõhkardist maavaldaja ilmub lõikuspäeval külla, mis on just saanud hoiatuse Punase Surma poolt, kes annab edasi teate oma vääramatust tulekust ühele vanamutile, kes peatselt pärast tema kohtumist hinge heidab. Sõnumi saanud Prospero laseb külale tule otsa panna ja võtab kaasa kolm mässajat: isa, tema punapäise tütre Francesca ning tolle armastatu Gino. Lossis tuleb neil taluda kõiksugu alandusi, ent nagu Prospero kinnitab, siis on see vaid nende usu testimise nimel. Inkvisitsioon, mõistate, soovis ka ju ainult parimat...
Nõnda on ka oma armastuses kindel süütu külaplika, kuid, olles näinud võimu nimel toime pandavaid tegusid, on temagi valmis isandaga lõpuks ühte heitma. Ehk loodab ta niimoodi päästa oma kallimat? Või on tõesti temagi taibanud, et üks maailma edasiviivatest jõududest on tahtejõud, mille hülgevuntsidega pooleldi hullumeelne saksa filosoof nimetaks ehk võimutahteks.
Prospero on halastamatu ja kannab samamoodi vuntse, ent on sunnitud oma teisikuks osutuvale Punasele Surmale filmi kulminatsioonis otsa vaatama ja üsna kurvalt veenduma, et Saatanast Jumal, kelle ta endale ehitas ja kellele rajas oma usu koja, on pelgalt järjekordne illusioon, mille järele prints oma elujanus ja surmapõlguses on sõgedusehoos pürginud. Punane Surm on vaid üks finaalis ilmuvast Neljast Apokalüptilisest Ratsanikust, tuletades veidral moel meelde, et Jeesus lubas hinge ülestõusmist pärast surma, mille ta oli võtnud nõuks võita.
Kui vapper külapoiss, kes tõttab päästma oma armastatut, uurib seni veel maski kandvalt Punaselt Surmalt, mida kasutada, et hirmsa printsi vastu võitu saada, teatab käsilane talle, et selleks on vaid üks tee: armastus. Lihtsameelne Gino muidugi põeb ja halab, tunneb saatuse ees meeletut hirmu, ent võtab oma otsusekindluse ehk tahtejõu kokku, heidab tokiga varustatud köie üle kindlusemüüri ja sellega on tee naise südamesse ning loodetavasti ka teistesse intiimsetesse sfääridesse avatud.
Hirm on see, mis mehed araks teeb, rääkis kunagi elav klassik. Kas tal oli ka õigus, pole seni veel teada. Küll aga võime näha Punase Surma eest pagevaid väheseid ellujäänud külaelanikke kogunemas Prospero kindluse juurde. Nad paluvad oma kehade nimel isandalt armu, reetes seeläbi hetkega oma kindlana näiva usu.
Kui sa valest otsast pihta hakkad, võib sind tabada ekslik veendumus, justkui oleks kogu su elu ainult üks suur ja hirmus ning kindlasti sinu vastu suunatud vandenõu. Lahkema pilguga jälgides aga ilmneb, et tegelikult konspireerib kõik ainult sinu poolt. Nõnda teadis Aldous Huxley kõnelda oma naisele, ühe järjekordse reisi ajal Albert Hoffmanni loodud keemilisse unenäkku.
Sestap räägitaksegi, et elu ja unenägu võivad seguneda viirastuslikuks lummutiseks, keda vana hea Poe armastas nii hõrgult üles kirjutada. Sest mis oleks olnud tol ajajärgul maitsvam: perepea lõpetab pika päevatöö ühega tema novellidest, tunneb oma pehmel padjakesel ja sooja tekikese all kohutavaid õudusi, meeletuid vaprusevärinaid ning üha taanduvaid kordumatusi, et seejärel, pärast pikka põnevat tekstirännakut ronida sooja kaaslanna pehmesse kaissu. Elu on lõppeks ilus, õrn ja mõnus...
Visuaalse esteetika poolest on linateos semiootikutele ning semi-joodikutele meeldiv maiuspala, umbes nagu tort kirsil. Sümboleid, nii kristlikke kui anti-kristlikke lendab ustest ja akendest ning kultuuriline programm krõbistab ajusagarate vahel oma koodijupikesi. Varem ja hiljemgi kinokunstis kasutatavad klisheed töötavad õlitatult, aidates luua õõvastava atmosfääri. Kusagilt perifeersetest meelemetsadest hiilib ligi ka teadmine, et tegu on järjekordse Joseph Campbelli "Kangelase teekonna" kirjeldusega, kus rahuarmastav noorsand Gino karastub elutules, anarhistlikust patsifistist saab vanglamüüride hellitavas embuses punase mõõgaga mõrvar - kuid kõik see pühendab abinõu, mille eesmärgiks on kas või enda elu hinnaga säästa armastatud naise oma.
Teisalt, nagu Punane Surm ka osutab, on lisaks sellele kaalul ning kaardil ka kogu inimkonna saatus, nõnda ilmneb siit ehk sügavamgi moraal? Kuri kangelane hirmu markeeriva Prospero näol muidugi kõngeb omaenda täitmatusesse ning hea poiss võidab neiu südame ja ehk hiljem, mingis teises osas ka pool kuningriiki. Aga mida me sellest teame?

Poolpoliitilise paranoiku pilguga vaadeldes võib kihte lisada muidugi lõputult, oli ju filmi valmimise ajal maailm sügaval külma sõja faasis, kus lääne propaganda maalis kogu punasega seotud sotsialistlikust-kommunistlikust küsimusest tondi kõigi elutoas telerit jõllitanud perede teadvusesse. Kas ei anta siin kultuuritekstis üsna avameelselt aimu, milleni nn aadlikkond on võimeline oma igavuses ja lustijanus minema? Ja silmakirjalikust topeltmoraalist, mida see endaga kaasa toob, sest kui küsimus on ainuõiges usus, siis pole fanaatikul küsimustki vastase keha ohverdamises - tuleb vaid osata ohverdust müüa mõne mõnusa jutukesega hinge pääsemisest.
Muidugi, tuvisid Sixtuse kabeli katusel võtaks selline lähenemine kõhedaks ja nad poetavad oma kloaagist mitmeid pruunikasvalgeid niresid, ent võimukandjad, keda praegugi maailmas üsna rohkelt ringi liigub, jagavad üksteisele heameelega kõiksugu kauneid tiitleid. Nii pole mingi ime, et Nobeli rahuauhinna saab järjekordset ressursi- ja mentaalsõda alustanud president, sest kogu meedia on lasknud paista tal kui Mustal Messial. Komitees istuvad hallipäised poissmängurid itsitavad pihku ning järgmisel aastal saab preemia juba kolonialismiajastu ränka taaka kandev Euroopa Liit.
Ja siis, kui auhinnavate nimistusse ilmub näiliselt puhaste paberitega paar mõnusat sõda alustanud Venemaa oma Chuck Norris ehk gigakangelane Vladimir Putin, taipab rumalamgi vaataja kogu etenduse naeruväärsust. Aga ometi pole tintlal piisavalt julgust, hüüdmaks, et kuningas on jätkuvalt alasti.
Ka linateoses püüab enamik õukonnast teha ükskõik mida, et ometi Prospero meele järele olla. Meelelahutuslikel eesmärkidel on nad valmis roomama põrandal ning kandma ahvikostüümi, peaasi, et vaid privigileeritud positsioon säiliks. Ja nõnda on nad oma alpuse kõige suuremad vangid ja Prospero hiigelkindlus nende elu kõige luksuslikum vangla.
Seega, Poe adaptsioon kinolinal on lummutav, oma etteaimatavate pööretega, kuna lugu võimust ja selle säilitamisega kaasnevast hirmust ongi ehk igivana. Täpselt sama vana nagu ka jutt armastusest ja rahulikust leebusest, mis ei aseta vaatlejat küll maailma omaniku ja käsutaja rolli, ent kingib talle mugava platoo kusagil lauba ülemistel korrustel. Nõnda naasebki maailma hiilgus, teataksid filmi jälginud taoistid.
Sven Paulus 

    Enamus filmist on filmitud stuudios nii, et seda vaadates tuleb hea soe nostalgiatunne sisse. Kuigi - hiljem tegi Fellini sellest lausa kunstilise võtte ("Casanova").  On tunda head kunstniku- ja operaatorikätt. Stsenarist on teinud tublit tööd ja põiminud kokku haarava mõsituloo Surmast, Kurjusest ja Armastusest. Filmi lavastaja on asetanud filmi narratiivi omakorda keerulisse sümboliornamentikasse nagu ka Sven eelpool mainis. Kellel viitsimist - eesti keeles on täiesti olemas Fergusoni "Sümbolid kristlikus kunstis" - see võib filmi tollest aspektist ka  otsast lõpuni lahti dešifreerida. "Punase surma mask on 60-date aastate inglise autorikino väärikas saavutus, mis klassikalises võtmes lahkab kümmetkonda erinevat probleemitasandit, omandades nii peaaegu eepilise mõõtme. Kuigi filmi faabula põhjal võib alguses jääda ekslik mulje nagu oleks filmil "moraal" selgub lähemal vaatlusel, et pigem jäetakse ühesed vastused õhku rippuma. Cormani filmikeel on sedavõrd sarnane Ken Russelli omale (Loudoni nõiad), et tekitab lausa küsimuse nendevahelisest mõjust.

06.02 neljapäev

Sergei Parajanov "Esivanemate varjud"
Žanr: kunstiline film, draama
Lugu: Nukker lugu armastusest ja inimsaatusest
Esteetiline keel: vene filmikunst oma parimal kujul
Teostus: vapustav kunstnikutöö
Sõnum: HAHAHA, puhas ilu

Parajanovi filmide esteetilise keele mõju järgnevale filmikunstile on võimatu üle hinnata. Kaks peamist tendentsi tuleb kindlasti välja tuua. Esiteks: Parajanovi filmide kunstiline kujundus on revolutsiooniliselt hea. Praktiliselt iga kaader moodustab iseseisva kunstiteose. Väänatakse rakursse ja perspektiive, mängitakse värvidega. Nii selles filmis kui Sayat Novas murrab ennast filmiekraanile naivism oma puhaste kirgaste toonoidega. Teiseks - Parajanov teostab filmikunstis sama asja, mida Grotowski nõudis teatrilt - rituaalsus, etnograafilisus. Tema filmid moodustavad täiuslikult läbikomponeeritud helilis-pildilise terviku, mis pole allutatud narratiivile, vaid toimib vaatajale vahetult, otse. Parajanov sarnaneb väga Jadorowskile, kusjuures eriti hämmastav on see, et kumbki polnud teise filme tõenäoliselt näinud. Siin toimub ekraanil suur elumüsteerium, kuhu vaataja kaasa haaratakse. Narratiiv on olemas, aga see on täielikult tolle suurema müsteeriumi teenistuses (nagu ka näiteks Tarkovskil hiljem). Parajanovi filmid hingavad ühte rütmi vastava rahva ja kultuuri elulõimega. Ned on täpselt sellel piirimaal, kus on võimatu öelda - on tegu muusikali, mängufilmi või dokumentaalfilmiga. Muide hiljem võeti nõukogude ametlikus filmikunstis Parajanovist šnitti ja toodeti terve hunnik päris häid etnograafilisi muusikal-filme, millest praegu ei tea enam keegi midagi. Parajanovi filmid on just see mida noor Nietzsche unistas - tragöödia sünd dionüüsilise muusika vaimust. Siin on veel seda ehedust ja jõudu, seda  ürgset seost maaga, mida filmikunstis esindab Dovženko (kurat, see on üks autor, keda peab vaatama). Paneme siia lõpetuseks veel ühe kaadri filmist:

5.02 kolmapäev
"Mehed kes jõllitasid kitsesid". 

Tegemist on mürgisevõitu naljafilmiga, kuigi nagu filmi alguses öeldakse - te ei kujuta ettegi kui palju sellest tõsi on. Lugu räägib sellest nagu oleks USAs 80-ndate aastate alguses asutatud sõjaväe juurde eraldi üksus paranormaalsete võimetega inimestest. Ettevõtmise algatajaks on üks Vietnamis haavatasaanud kolonel, Bill Django, kes avastab, et enamus noorsõdureist otseses sõjategevuses tegelikult ei taha teise inimese pihta tulistada. Lastakse meelega vastastest mööda. Sellest teadmisest šokeerituna hakkab ta otsima viisi kuidas sellist mitteagressiivset käitumismustrit sõjategevuses ära kasutada. Oma otsingutel 70-ndate aastate ameerikas satub ta igat sorti hipide ja gurude  juurde. Lõpuks paneb ta kokku treeningprogrammi, mille lähtealusteks on jooga, tantsuteraapia ja mitmesuguste psühhedeelikumide kasutamine. Ta loob terve uue supersõduri kontseptsiooni, kus võitlusarsenali kuuluvad näiteks lillede kinkimine ja nn sädelevate silmade tehnika. Filmi üheks kulminatsioonimomendiks on kindlasti koloneli ettekanne süjaväe kõrgetele ninadele, mille alguses ta jagab igaühele lillekese. Mulle meeldis. Jee.  A, pildi peal olev mees on Bill Django ustav järgija kolonel Hapgood (krt ma ei tea kes teda siin kehastab), ajaloos  reaalselt eksisteerinud inimene, igat sorti paranormaalsusega seotud sõjaväe ja luureprojektide autor. Antud hetkel üritab ta läbi seina joosta.
Väga muhe film.

Žanr: komöödia
Lugu: Ühe noormehe eneseleidmise lugu. Tegevusliin areneb kahes ajas. Üks on Iraagi sõja aeg, teine 80-ndate ameerika. Teine liin on esimese taustaks.
Esteetiline keel: tüüpiline hollywood.
Teostus: tubli holliwoodi käsitöö.
Sõnum: vat ei tea. Fuck the military? Flowerpower? Legalize?

4.02 teisipäev

EIle vaatasin kahte filmi. Esimene oli Lars von Trieri "Melanhoolia". Kohutavalt ilus film. Väga palju maalilisust al a Greeneway. Vormilises plaanis oluline linateos. Filmi algus, kus me näeme maailma aegluubis, on vapustav. See on just selline Lars von Trier nagu ta oli enne Dogmat, see on "Europa" Trier, vormiuuenduslik Trier, sürrealistlik Trier. Peaks välja uurima, mis oli see klassikaline muusikateos, mida Trier seal kasutas. Filmi teemaks on apokalüpsis, maailmalõpu motiiv. Palju sarnaseid jooni Tarkovski "Ohverdusega". Peaosaline  (Kirsten Dunst) tegi taas vapustava rolli (nagu ta tegi Marie Antonettis ja Süütutes enesetapjates. )

Teine oli "Häbi" Steve McQueenilt. Väga napp, lausa minimalistlik filmikeel. Peaaegu olematu filmimuusika. Väga lootustandev autor vormikeele seisukohalt. Teemaks on inimsuhted ja üksindus. Tegemist on karmi psühholoogilise filmiga. Peategelane on üksik poissmees. Ta teenib kuskil reklaamibüroos ametnikuna ja põrutab õhtuti proste. Enesekindla maski varjus on ülitundeline ja äärmuseni allergiline (?) inimene, kellel on kustutamatu nälg ühest küljest seksi ja teisest küljest privaatsuse järele. Ta kukub lootusetult läbi katsetel luua normaalseid suhteid. Samas on tal õde, kelle puhul jäetakse vaataja jaoks lahtiseks - on tegu allasurutud , neuroosi põhjustava intsestisooviga või mitte. Kindlasti on Häbi üks kaunimaid õe-venna armastuse lugusid, mis ma näinud olen. Muide "Melanhoolia" keskmes on ka kahe õe armastuse lugu.

Tahtsin "Nümfomaani" vaatama minna, raha ja jaksu polnud ent.

03.02 esmaspäev

    Rõõmsad põrgulised

    Mängufilm "Wall streeti hunt" (The Wolf of Wall Street, USA 2013, 180 min), Rež. Martin Scorsese, Stsenaristid Terence Winter ja Jordan Belfort, operaator Roberto Prieto. Osades Leonardo Di Caprio, Jonah Hill, Margot Robbie, Matthew McConaughew jt. Linastub eesti suuremates kinokettides

    Väga palju eksitavat on selle filmiga seoses. Pealkiri "Wall Streeti hunt" justkui otsejoones viitab ühele teisele filmile ja ühele teisele filmimehele. Oliver Stone´i "Wall Street" (1987) räägib rahamaailma telgitagustest, pakub ülimalt õnnestunud kuvandi paadunud börsihaist (Michael Douglase tipproll) ning langeb ajaliselt kokku kurikuulsa Musta Esmaspäevaga. Kuna on olemas selline asi nagu "Wall Street: Money never sleeps" (2010), nö Wall Street 2 (mis muuseas polegi nii halb), siis võib jääda totter mulje nagu üritaks Martin Scorsese teha "Wall Street 3-e". Et peaosalise, Leonardo Di Caprio rollijoonis mõnedes punktides langeb kokku Douglase omaga, siis võib see mulje kergelt süveneda.

    Ei ole see nüüd ikka päriselt ka nii, et üks filmi suurmeister teist niimoodi ahvima hakkab. Ja ei ole ka Di Caprio enam miski poisike, et ta peab vanemate tegijate pealt maha viksima. Wall Streeti hunt on täiesti iseseisev kunstiteos, kusjuures väga hea kunstiteos. Ma arvan nii mitmel põhjusel. Esiteks - Oliver Stone´i faabula on täiesti fiktsionaalne, Gordon Gekko tegelaskuju puhtalt välja mõeldud, seevastu Jordan Belfort, keda Scorsese filmis kujutatakse, on täiesti reaalne inimene ja tema lugu pärit ta enda mälestusteraamatust. Di Caprio kehastab seega konkreetset inimest, kelle mõned karakteersed jooned langevad puhtjuhuslikult kokku Gordon Gekkoga.

    Teiseks - need filmid räägivad täiesti erinevatest asjadest. Stone´i "Wall Street" on otsene filmikunsti esteetiliste vahenditega teostatud sotsiaalne kriitika, Scorsese film ei ole seda, vähemasti otseselt mitte. "Wall Streeti hunt" ei räägi niipalju Wall Streetist ja rahamaailma telgitagustest kuivõrd linnast ja inimestest vastavas aegruumis. Scorsesel on mingi vana teema New Yorgiga. Minu arvates pole juhuslik, et tema läbimurdefilm, üks filmikunsti pärle, "Taksojuht" räägib samuti  New Yorgist - taksojuhi pilgu läbi. Mäletate ju, kuidas üheks hetkeks istub takso tagaistmele Martin Scorsese ise ja kuidas tema suu läbi hakkab kõlama puhas ürgne linnapoeesia.

    "New Yorki jõukudes" näitab Scorsese jällegi Linna, sedapuhku 19. sajandi keskpaiga New Yorki, seda rõõmsat, lustlikku, pahelist ja kuritegelikku New Yorki nagu see oli enne president Wilsoni ja keeluseadust. Scorsese valdab meisterlikult kunsti konteksti ja faabulaga mängida, neid teineteisest mööda ning ka teineteise sisse jooksutada. Me näeme suurel ekraanil mingit pättide arveteklaarimist, samal ajal, kui taustal toimub Verise Pühapäeva mõõtu konflikt rahva ja sõjaväe vahel. Scorsese on siin huvitava ja olulise peitnud tahaplaanile, esiplaanile aga kergitanud suht väikese asja. Sõnum, mida sellise kunstilise võttega vaatajale edastatakse, on kainestav: me näemegi ajalugu just nii, nagu see film, me ei näe tegelikke sündmusi, vaid ainult mingit läägevõitu jama. Scorsese on teinud ajaloofilmi sellest, et ajalugu on illusioon.

Ja nüüd siis Wall Street, 90-ndad, kokaiin, börsispekulandid. Jordan Belfort oli mees, kes 90-ndate lõpus suurema sahkerdamise eest kolm aastat kinni istus. Belfordi lugu algab sellega kuidas noor äsja abiellunud au- ja rahaahne  poiss linna saabub, kuidas ta esimest korda börsile astub, kuidas üks seeniorist börsihai talle eduka äri valemit õpetab (kokaiin pluss kaks korda päevas pihensit)

ja kuidas ta esimest korda kõrbeb Mustal Esmaspäeval, 1987-ndal aastal, kui möllas üks 20. sajandi suurimaid finantskriise. Seejärel näidatakse, kuidas Belfort asutab oma maaklerifirma, kuidas ta õpetab poolharimata topskid müügimöla ajama (ta kirjutas töötajatele lausa stsenaariume) ja kuidas ta õhku müües pururikkaks saab. Lõpuks võime näha ka Belfordi allakäigu lugu: kuidas FBI tal munad pihku võtab ja sunnib üles andma kõiki oma ärikaaslasi.

Ongi enam-vähem kõik. Kogu lugu. Üsna klassikaline lugu, ei mingeid erilisi keerdkäike. Ja kes filmist ainult süžeed ja narratiivi otsib, selle jaoks polegi nagu rohkem midagi vaadata. Mina aga vaatan neid neid inimesi, neid riideid, neid kombeid, kuulan selle või teise sahkerdise tarka plära, elan kaasa peategelasele kes võõrutuskrampides oma uhke Ferrari poole roomab või siis börsil sütitavat turunduskõnet peab ja mul on huvitav ja hea olla nagu filatelistil margipoes. Sest Scorsese nagu ka muide Söderbergi puhul ei sisaldu film pelgas narratiivis. Unustage ära tekst ja fabuleering, vaadake lihtsalt filmi, vaadake ja kuulake. Eriti kui on mida vaadata ja kuulata.

Meeleolu torkab silma. "Wall Streeti hunt" on üks lõbus film. Sellel filmil pole tõepoolest mitte midagi pistmist komöödiaga kui žanriga - ma ei tea miks aga Cinamon kuulutab seda filmi välja kui naljafilmi. Vahel ma imestan, et kes küll on see imeline olend, kes Eesti suurtes kinokettides filmide žanrimääratlusi välja mõtleb ja mis tema peas küll toimub. Filmis on jah, paar päris naljakat kohta, aga komöödia tarvis on seda kaugelt liiga vähe. Küll aga valitseb filmi ühtlaselt lõbus, lausa kuratlikult lõbus meeleolu. Ja see on selline riginal-raginal põleva maja lõbusus, seal on paras annus hullumeelsust ja hüsteeriat. Teate ju küll seda hetke, kui teie seest tahab vallanduda pöörane naer, aga te ei saa naerda, sest lõuad on erutusest krampis ja peas praksub.

Ja põhjust elevuseks jagub küllaga. Me näeme suurel ekraanil kuidas õhust raha tehakse. Kuidas see Sander seda asja "Pisuhännas" seletaski: "Ameerika süsteem: no muidugi teraskonstruktsioon ja nii edasi, aga mis peaasi, õhku, Papa, õhku, sest õhk ei maksa midagi!" Ühesõnaga oleme oma kaamerate ja mikrofonidega tulnud siia, Wall Streetile, et nuusutada väheke rahategemise kokaiinimaigulisi miasme. Kui Stalin oli üks telefoniga varustatud Tšingis-Khaan, siis siin lausa kubiseb sedasorti vendadest. Maaklerite närvilist kraaklemist saadab elektrooniliste side ja andmetöötlusinstrumentide ühetaoline sumin.

Mis rõõmsad põrgulised need küll on? Kohati jääb filmi vaadates mulje, et meid valitsevad Wall Streetilt mingid narko- ja seksihullud nihilistlikud punkarid (ma loodan keegi ei hakka vaidlema, et maailma võimukese asub Wall Streetil). Energiast särtsuva rõõmu taga aimdub leppimatut raevu seisuste, klasside, kultuuride, rahvuste, eetiliste normide, poliitiliste parteide jne vastu. Raev kõige vastu, mis inimest kuidagi eristab, teeb ta omanäoliseks, seob teda teiste inimestega. Rahavõim on äravahetamiseni sarnane Netšajevi nihilismiga, välja arvatud ühes punktis, muidugi. Rahavõimu ennast eitada ei tohi. Et inimest ühte asja jaatama dresseerida on kergem kui mitut, siis polegi punkarist börsimaakleri valmisvorpimine kuigi keeruline.

Samal põhjusel räägivad türannid ikka endist, kui esimese järjekorra anarhistidest ...

Teostatud on film tehniliselt täpselt, nii operaatoritöö kui montaaž on tublil hollywoodi kõrgtasemel. Muidugi neil, kes loodavad näha von Trieri või Antonionit, tuleb pettuda, "Wall Streeti hunt" on sajaprotsendiliselt hollywoodi filmikeeles tehtud linateos. Tempo on kiire, kaadrid lühikesed, teravad. Vaatasin filmi mitu korda üle ega leidnud ühtegi auku, tühja kohta. Heli toetab pilti ja annab sellele kindla rütmistiku. Stsenarist on kasutanud ära kõik võimalused faabula väljatoomiseks, näitlejad moodustavad harmoonilise ansambli. Ühesõnaga särav hollywoodi film vanameistrilt, mida kannatab vaadata pea kõigil sihtgruppidel. Soovitan kindlasti vaatama minna.