Gattaca, 1997, Andrew Niccol

Otsustasin Gattaca (http://www.imdb.com/title/tt0119177/?ref_=nv_sr_1) lõpuks ära vaadata. Ma olin sellise filmi olemasolust juba pikemat aega teadlik, mõned  sõbrad soovitasid seda, aga mina mingil müstilisel põhjusel vältisin seda. Minuga on sageli niimoodi. Mul tekib filmist kas siis sõprade jutu, IMDB arvustuse või kurat teab mille põhjal mingi poolalateadlik arvamus filmi kohta ja siis ma hakkan temast nö "suure kaarega mööda käima". Kui keegi küsib selle kohta, siis ma oskan parimal juhul vaid põiklevaid vastuseid anda, Tegelikult ei oskaks ma sellise teguviisi tagamaade kohta isegi püssiähvardusel midagi asjalist öelda. Nii lihtsalt on, Sellega tuleb leppida ja positiivne on sealjuures see, et mingi aja jooksul selline põiklev allergilisus möödub. Vaja on lihtsalt kannatust.

Gattaca peategelane teeskleb kedagi, keda ta pole. Iga väiksem karvake või rasutilgake võib osutuda saatuslikuks veaks, seetõttu hoiab ta oma töökohas piinlikku puhtust tekitades ülemustes kas siis vaimustust või viha.  

Gattaca on düstoopia. Äraspidine utoopia on alati olnud minu lemmikžanr, ma vaatan hoiatusfilme huvi ja naudinguga. Mul on oma lemmikud, näiteks Godardi poeetiliselt lummav Alphaville (http://www.imdb.com/title/tt0058898/?ref_=fn_al_tt_1), Richard Fleisheri Soylent Green (http://www.imdb.com/title/tt0070723/?ref_=nv_sr_1) või ka selline film nagu Equilibrium (2002, Kurt Wimmer, http://www.imdb.com/title/tt0238380/?ref_=nv_sr_1). Isegi Fritz Langi surematu Metropolis (http://www.imdb.com/title/tt0017136/?ref_=nm_knf_t2) avaldab mulle endiselt kustumatut muljet. Ja ma vaatan Näljamänge ka, tõsiselt. Ma olen näinud kümneid ja kümneid düstoopiaid ning seda meeldivam on tõdeda, et Gattaca ei valmistanud mulle sugugi pettumust, pigem vastupidi.

Gattaca maailmas võidutseb geneetika. Tavaline geenitest on muutunud igapäevaelu lahutamatuks, möödapääsmatuks osaks. Inimeste karjäär, nende ja nende laste tulevik on määratud sellest, kuivõrd täiuslik on nende genoom. Inimesed osutuvad edutatuteks või ühiskonna poolt äravisatuteks juba sünnihetkel, isegi juba enne seda. Kui sul pole pärilikke haigusi, kui sul on geenide poolest hea füüsis ja arvestatavad vaimsed võimed, siis kuulud sa ühiskonna uude, geneetilisse eliiti, kelle ees on piiramatud võimalused eluks ja karjääriks. Kui vastupidi, siis tuleb sul leppida ühiskonna kõige madalamate astmete reaalsustega. Nagu ikka hea düstoopia puhul, meenutab kuidagi vägagi äratuntavalt meie maailma. Mulle meenus filmi vaadates kohe, kuidas 50-ndate aastate ühendriikides täiesti hirmuäratavates mõõtmetes määras inimese elu mingi selline tühine asi nagu IQ-test.

Loomulikult on selles maailmas levinud kuritegevuse vorm identiteedi vargus. Peategelane on sündinud loomulikul viisil, st tema ilmumine siia maailma pole hoolikalt planeeritud geenidisaini kaasabil. Seetõttu jääb tema genoom ühiskonna standarditele kõvasti alla. Õieti on tema koht peldikus ja algselt muide ta töötabki peldikukoristajana. Kuid tal on täiesti irratsionaalne unistus, ta tahab sõita Titaanile, kuhu äravalitute ühiskond korraldab ülikalleid uurimisreise. Keegi põhjajoonud, õnnetuse tõttu jalutuks jäänud laitmatute geenidega tüüp laenab talle identiteedi ja ta liigub oma unistusele tasapisi lähemale. Iga päev, aasta-aastalt siseneb ta valenime all Gattaca-sse, mis on suur kosmoseuuringute keskus, kus valmistatakse ette astronaute. Kui ühel päeval tapetakse osakonnajuhataja, kes on peategelase püüdlusi seni takistanud, tundub et mitte miski ei takista tal enam kosmosse minemast.

 Jude Law mängib jalutut meest, kelle elitaarne elu on muutud mõttetuks vegeteerimiseks, mida ilmestavad ainult alkohol ja muud meelemürgid. Peategelane laenab just tema identiteedi. Mulle meeldis tema enesetapu vorm - ta pani end põlema

See on ilus ja erakordselt vaoshoitud esteetilise keelega film, siin mängivad väga tugevad hollywoodi näitlejad. Ethan Hawke on peaosas, Jude Law mängib nö "geenidoonorit", Uma Thurman aga esindab nö naiselementi, st vana bioloogilise valiku faktorit vs moodne geenidisain. Filmis on rohkem meeleolusid kui tundeid, ridade vahele on ära peidetud kerge homoerootiline esteetika. Hooti tekib vägisi tunne, et tegu pole mitte düstoopiaga vaid lihtsalt psühholoogilise draamaga, kus ulmefilmi vorm on vaid isutekitavaks ettekäändeks. Lõpp on kaunis ja nukker, selline happy end mõrudavõitu järelmaitsega. Soovitatav igale vaatajale kes aga hollywoodi kaanoneid välja kannatab.

Per aspera ad astra

Raske on olla jumal, 2013, Aleksei German

Film algab täitsa  süütult, lausa malbelt. Mitte miski ei anna veel pasauputusest aimu

Ma ei oska koheselt ja jalapealt määratleda, mis iseloomustab Aleksei Germani esteetilist filmikeelt, mis teeb selle eriliseks, täiesti omanäoliseks võrrelduna näiteks Sokurovi, Muratova või Klimovi filmikeelega. Häda on selles ka, et Germani nö käekirja tuvastamiseks on suhteliselt vähe alusmaterjali. Germani filmograafias IMDB-s on ära toodud kõigest kuus lavastajatööd, tõsi need on sooritatud pikema ajavahemiku vältel (1968-2013). Mina olen näinud kõigest kolme ja neist kolmest ühte ma tõesti enam ei mäleta. Tuntud, ja laialdaselt tuntud on German filmi "Minu sõber Ivan Lapšin" põhjal (1985, http://www.imdb.com/title/tt0084345/?ref_=nm_flmg_dr_3 ). Pärast seda tegi ta 90-ndate suure loomingulise vabaduse ja samas üha kahanevate finantsiliste tingimuste lainel veel ühe sürrealistliku filmi arstide kohtuasjast 50-ndate aastate stalinistlikul nõukogudemaal ( http://www.imdb.com/title/tt0156701/?ref_=nm_flmg_dr_2 ) ja oligi kõik kuni nüüd 2013-nda aastani, kui valmis uus Germani film "Raske on olla jumal" ( http://www.imdb.com/title/tt2328813/?ref_=ttmd_md_nm ).

Pildil on kujutatud üks filmi peategelasi

Filmi alusmaterjaliks on vendade Strugatskite samanimeline romaan, minu ja paljude minuealiste inimeste lapsepõlve tugevalt mõjutanud kirjateos, mis on tegelikult ahvatlenud filmitegijaid ka varem. 1989 lavastas selle Peter Fleishmann lääne-saksa-šveitsi-prantsuse-nliidu koostööfilmina ( http://www.imdb.com/title/tt0097292/?ref_=nm_flmg_wr_9 ) ja tulemus polnud kaugeltki nii kehv kui venelaste hiljaaegu vändatud "Asustatud saar" (2009, http://www.imdb.com/title/tt0972558/?ref_=nm_flmg_wr_5), mida ma soovitan kõigil Strugatskeid, ulmet ja üldse kirjandust armastavatel inimestel kindlasti mitte vaadata. Varasem filmiversioon üritab raamatu süžeega enam-vähem sammu pidada, kuigi jah, raamatu üldinimlikust maailmapildist jõuavad vaatajani vaid kehvasti läbimõeldud loosungid. Selline kergelt nagu seiklusfilm. Aleksei German seevastu on aluseks võtnud täiesti teistsuguse lähenemise. Süžeega on ta ringi käinud pea sama julmalt kui Tarkovski, paljud tegelaskujud on kas üldse välja jäetud või muudetud tundmatuseni, ilusaid loosungeid või põhjapanevaid üldistusi ei ole.

Ilusaid kaadreid on filmis palju. Vägisi tekib tunne et lavastaja on tahtnud kujutamise vormi sisule teravalt vastandada

Tegevus toimub kuskil tulevikus. Inimkond on jõudnud oma planeedil heaoluühiskonnani ja uurib aktiivselt ennast ümbritsevat ilmaruumi. Valgusaastate tagant avastatakse terve hulk meile sarnaseid maailmu, kus ajalugu on meie omast kõvasti "ette läinud" või siis paar sammu maas. Alguses saadetakse sinna lihtsalt vaatlejaid, hiljem aga üritatakse mahajäänumatel planeetidel ajalugu nö kiirendada. Sellega tegelavad nn progressorid, kas tahtmatult või täitsa tahtlikult sündmuste horisondil alati keksmesse sattuvad inimesed. Filmi peategelane don Rumata on Maalt planeedile Arkanar saadetud vaatleja, kellest sündmuste koosmõjul saab tasapisi progressor. Arkanar viibib meie lääne-Euroopa keskaega meenutavas ajastus, on sinna isegi nagu kinni jäänud. Ajalugu seisab, renessanss ei tule ega tule. Teaduslik-tehniline innovatsioon on peatunud, inimeste seas valitseb ohjeldamatu ebausk ja äärmuslik sallimatus teistest inimestest kuidagi millegi poolest erinevate suhtes. Kohalik kirik on kirjatundmise kuulutanud kahtlaseks tegevuseks ja seetõttu kiusatakse nn "raamatutarkasid" julmalt taga. Linnakodanikud on võitluseks kõige kahtlasega moodustanud löögirühmi, kes tapavad, põletavad ja rüüstavad kõike mida tavamõistus peab veidraks. Peategelane vaatleb seda kõike kasvava rahutusega.

Don Rumata keset oma kodust inimmaastikku

Germani huvitab sarnaselt Tarkovskiga maastik, aga see pole looduslik või isegi jumalik maastik, see on kindlasti alati inimesega seotud maastik, maastik, kus inimene toimetab, kus ta elab või mida ta ise toodab. Inimesed ise moodustavad maastiku, inimmaastiku või kui soovite inimmere. Kangelased (seda sõna ma tegelikult väga ei armasta, aga paremat vist maakeeli pole) Germani filmides hulbivad inimmere lainetel. German kujutab äärmuslikult kollektivistlikke maailmu, nii oli see Ivan Lapšinis, nii on see ka nüüdses linateoses. Inimesi on ümberringi palju ja nad on kogu aeg lähedal. See võib olla nii helges ja mõneti nostalgilises võtmes nagu "Minu sõber Ivan Lapšinis" või negatiivses võtmes nagu "Raske on olla jumalas". Privaatsust pole. Kuna peategelane on aadlik siis privaatsuse puudumine kollektivistlikus ühiskonnas on korrutatud kümnega. Kõik on ühtlaselt läbi imbunud inimkarja koosolemise kehasoojast magushapust sõnnikuhaisust. Filmi põhilist tegevusliini on raske jälgida kuna kas keegi sekkub, keegi kolmas ja üldse mitte asjassepuutuv teglane või siis "eksleb" kaamera ise kõrvalisi vahejuhtumeid jälgima. Taoline esteetika annab Germani filmidele täiesti uue, erakordselt inimliku mõõtme.

Öö on olnud toimekas. Seljataga on Pärtliöö mõõtu pogrommid, tapmisest, piinamisest ja põletamisest väsinud mungad tõmbavad murumättal maalilistes poosides hinge

"Raske on olla jumal" on üsna sünge film, süngete alatoonide ja mõistaandmistega, palju süngem kui raamat. Erilist lootust kuskil ei paista, kõik näikse uppuvat sitaookeani. Sitta, verd, uriini, tatti ja muid kõikvõimalikke inimlikke eritisi on filmis tohutult nii et nõrgemanärvilistele siit kohe hoiatus. Kas ja kuivõrd see kunstiliselt põhjendatud on, nagu ka Germani pessimistlik nägemus Strugatskite kultusteosest tervikuna - see on igaühe enda otsustada. Kindlasti seisab aga German endiselt vene autorikino esirinnas.

Mononoke, 2007, Kenji Nakamura

Tal on vaja tunda varjamatuse värisematu südame tukseid...

Kes tahab erakordset anime-elamust, sellele tuleb soovitada Mononoket ( http://www.imdb.com/title/tt1992935/?ref_=ttfc_fc_tt ). Ei, tegemist pole jaapani vanameistri Myiazaki tuntud filmiga, mis on muidugi ka omaette elamus. Mononoke on 2007 aastal tehtud minisari ravirohtude müüjast, kes tegelikult võitleb halbade vaimudega. Mononoke tähistab jaapani keeles kindlat tüüpi vaimolendit ja kuna jaapani mütoloogias vaimolendite galerii on erakordselt rikkalik, siis on peategelasel kohe selline mõõk, mida saab välja tõmmata üksnes siis, kui on kindlaks tehtud vastava mononoke Kuju, Tõde ja Kahetsus (siin tuleb tunnistada et Kahetsus pole Kotowarile miski tõlge, aga kahjuks mu enda teadmine on liiga hädine et asja korrigeerida). 

Nii kujunevad sarjas näidatavad juhtumid peenekoelisteks detektiivilugudeks, kus tuleb välja näidata terast mõistust, aga loomulikult ka julgust. Kui eesmärgiks on Tõde, tuleb Uurijal alati ja paratamatult süveneda inimhingede allveearheoloogiasse. Filosoofia ehk isegi on hooti vabatahtlik elamine kõrgmägedes, inimestega sündinu täpsem tundmine aga eeldab ronimist nende mägede vahel asuvatesse kuristikesse, millistest rääkis juba Rousseau. Psühholoogi, psühhiaatri, krimiuurija, arsti jne töö on vabatahtlik elamine inimhingede kuristikes.

Mõrv

Sarja stsenarist on seega mõnevõrra klassikalisel viisil kokku miksinud detektiivižanri psühholoogilise romaaniga ja ühendanud tulemuse omakorda hiina-jaapani hirmu ehk õudusjuttude vana traditsiooniga. Sündmustik on asetatud konkreetsemalt piiritlemata ajalooperioodi hilise šogunaadi ja varase industrialiseerimise vahel (Edo ajastu Jaapan), mis lisab sarjale ajaloolis-olustikulist vürtsi. Tegelased on väga eeskujulikult läbi mõeldud, seega avastus- ja uurimisretked on täis nii üllatusi kui emotsionaalset kaasaelamist.

Inimeste peas keerlevad lilled nagu kuradi hammasrattad. Või on need üldse inimesed? Kes ja kust küll võtab niisugusi ideid? Veel üks näide Mononoke esteetilisest keelest 

Eraldi tuleb muidugi ära mainida Mononoke esteetilist keelt. See ei ole tüüpiline anime ja ammugi pole see tüüpiline animafilmi kujundikeel. Walt Disney laenas jaapani maalikunstist terava kontuurjoonise kontseptsiooni, et muuta filmi väljenduslikkus kiiremalt mõjuvaks. Hilisemad animakunstnikud on sellele tihti vastandunud muutes värvilaikude kõne kontuurist olulisemaks. "Kollane allveelaev" on lahendatud sellises võtmes näiteks ja muuhulgas on seda väljendusviisi kasutanud ka meie oma vanameister Pärn, tõsi küll tsitaadina filmis "Hotell E". Mononokes on kontuur allutatud puhaste värvide harmooniale, millele lisandub kunstniku maailmatunnetuse isepära. Ma julgen öelda, et suht iga kaader sarjas on eraldi kunstiteos

Sari tervikuna, kompositsioonilt on ühtlasi nii värvikirevalt mahlakas kui rangelt täpne ja minimalistlik - eriti mis puudutab heli ja rütmistikku. Mononoke on äärmiselt stiilipuhtalt teostatud kuulde-ja vaatemäng peale selle et ta lihtsalt jutustab lugusid. See kõik teeb temast rikkaliku ja samas hästi tasakaalustatud kunstiteose, mida tasub vaadata igaühel kes ekraanikunste vähegi hindab.

Watchmen, 2009, lavastaja Zack Snyder

Sellel filmil on minu jaoks mingi arusaamatu võlu. Ta on üks neist linateostest mida saab lõputult ja lõputult üle vaadata. No purjus ja pilves peaga või siis kui tuju sitt või kui lihtsalt mitte midagi muud tarka teha pole. Mul on muidugi  poisikeselik nõrkus koomiksfilmide vastu, häbi tunnistada, aga ma olen kõik need kuradi Batmanid, Raudmehed, Ämblikmehed, Captain Americad, Thorid, X-manid risti-põiki ära vaadanud. Enamasti on tegemist ühekordse meelelahutusega ja ma tõepoolest ei suuda neist mõnda kordi uuesti vaadata. Kunstiliselt pole ju tõesti mida vaadata. Erandi moodustavad muidugi Tim Burtoni aegumatud Batmanid ja võibolla ehk ka Nolani uusversioon samal teemal, aga ülejäänud...

Rorschachi päevik:12. oktoober 1985. Koera laip kõrvaltänavas. Rehv on kõhu lõhki kiskunud. See linn kardab mind. Olen näinud selle tõelist palet. Tänavad on kui pikad rentslid, mis on verega täidetud. Kui voolusele tekib lõpuks koorik, upuvad kõik kahjurid. Vahekordadest ja mõrvadest tekkinud kõnts tõuseb vööni ja litsid ning poliitikud vaatavad kisendades üles: "Päästke meid!" Ja mina sositan: "Ei." Kogu maailm seisab nüüd kuristiku serval, jõllitades alla verisesse põrgusse. - Muutuva näoga mees, Rorschach ja tema filmnoir´lik sisemonoloog

Watchmen ( http://www.imdb.com/title/tt0409459/?ref_=nv_sr_5 ) on igatepidi koomiksfilm, mingit vaidlust olla ei saa. On olemas isegi koomiks, mille põhjal Watchmen on tehtud. Võibolla on asi selles et tegu on alternatiivolevikuga, kuigi jah, enamus koomiksfilme on enamasti alternatiivolevikud, lihtsalt see nende lisaväärtus enamasti ei torka naljalt silma. Pealegi on koomiksfilmides lisaks meie käesolevale reaalsusele enamasti mängus ka mingi teine paralleelreaalsus - Thoris liigub kangelane meie maailma ja kangelaste maailma vahet, Superman tuleb algselt teiselt planeedilt, Batman aga toimub väljamõeldud linnas, mis reaalseid linnu vaid kumamisi meenutab. Watchmeni on selliseid ulmelisi momente palju vähem. Ajalugu on alternatiivne just tänu superkangelaste olemasolule ja mitte enam. 

Vietnami sõda võidetakse ameeriklaste poolt ülekaalukalt kuna sekkub dr Manhattan, mees kes suudab tahtejõul muuta aine struktuuri. Suur ergavsinine superkangelane kui ideoloogiline sümbol, kui külma sõja ikoon

Watchmen toimub 85-ndal aastal, Nixon on kolmat ametiaega president, külm sõda on haripunktis, suurriigid on kohe-kohe valmis hävitama nii teineteist kui seda poripiiska nimega Maa. 40-ndatel on kuritegevusega võitlemiseks kokku tulnud kamp politseinikke, kes laenavad kurikaeltelt idee kanda maske ja sünnib Watchmen. Mõnel neist on erilisi võimeid, aga mõni on lihtsalt oma tegevuses võimekas. Vietnami sõja ajaks liitub nendega mees kes oskab manipuleerida atomaarsel tasandil ainega ja Watchmen hakkab mõjutama ajalugu globaaltasandil. 70-ndate lõpul saadab Nixon organisatsiooni laiali ja nüüd, kui üks endistest kangelastest tapetakse, on teistel põhjust meenutada ja küsimusi küsida.

"Mis meiega juhtunud on? Mis on saanud ameerika unelmast?" küsib Owlman Comedianilt järjekordse meeleavalduse vägivaldsel laialiajamisel. "Mis on saanud ameerika unelmast? See sai teoks! Sa vaatad sellele otsa." Sõnad mida haua äärel seistes inimesest meenutada

Võibolla võlub mind see et filmis pole pahapoolt, nö kurja jõudu kellega kõik siis kangesti võitlema peavad. Filmi keskmes on hoopis 4-5 inimese kujunemise lugu, nende moraalsete valikute lugu. Filmi keskseks motiiviks on samuti moraalne valik: kas tõde või üldine rahulolu. Erinevad kangelased vastavad sellele erinevat moodi ja kõigil on selleks väga tugevad põhjused. Film kuidagi väga ebahollywoodlikult viitab sellele et vaatenurki maailmale on palju ja et ükski neist eraldi võttes pole õige või vale ja et ajalugu puudutavad suured otsused pole muud vahel kui ainult pimesikumäng tunnelis.

Noah, Darren Aronofsky, 2014

teisipäev, 7.04, 2015

Maailmalõpp kergelt dantelikus võtmes. Vesi on katnud pea kogu Maa. Üksikud ellujäänud on kogunenud kõrgematesse kohtadesse. Nad karjuvad abi järele, aga laev ei peatu. Jumala tahe uputab inimliku sitahunniku taevaliku põhjalikkusega.

Ma vaatasin nüüd hästi lühikese ajavahemiku jooksul ära kaks piibliteemalist filmi, mis mõlemad on tehtud väga tuntud Hollywoodi filmilavastajate poolt. Ridley Scotti Moosese-teemaline film (Exodus) osutus värvikaks, efektirohkeks pettumuseks - peale välise sära pole seal mitte kui midagi vaadata. Küll aga suutis mind üllatada just Noa-film - ma miskipärast arvasin, et kui Hollywood ketrab valmis filmi suurest veeuputusest, on tulemuseks Jurassic parki või Independence Day tüüpi lamedus. Enda vabanduseks võin ma öelda ainult seda, et ma ei teadnud, kes on filmi autor - ma vältisin täiesti teadlikult selle filmi vaatamist tõesti senikaua, kui  ma sain teada, kes on filmi režissöör. Siis ma otsustasin lõpuks vaadata ja sain  vaat et aasta filmielamuse.

See ei ole päris tavaline piibli-film. Aronofsky päritolu, samuti tema pidev huvi juudi müstika vastu teeb sellest filmist pigem toora-filmi. Toora on viis Moosese raamatut ja kuigi tekst on sama mis Piiblis, tuleb meeles pidada, et judaistlik pühakiri ei lõpe Uue Testamendi ja lunastusõpetusega. Õieti on enamus judaismist kõigest hiigelsuur kommentaarium toora tõlgendamiseks ja lahtimõtestamiseks (lubatagu mulle siinkohal selline räige lihtsustamine). See asjaolu teeb Noast hoopis isevärki filmi.

Tegelikult on enamus tsivilisatsioonist veeuputuse ajaks juba surnud, uppunud omaenda sopa ja energiakriisi kätte. Linnadesse on kaevatud kraavid laipade jaoks, maa on muutunud viljatuks tühermaaks, metsad maha raiutud, veekogud reostatud. 

Kristlik ajalookäsitlus ei luba kordust ega tsüklilist ajalookäsitlust. Lunastus ja pattulangemine on ühekordsed sündmused, st erakorraliselt kordumatud ja pöördumatud. Filmis seevastu näeme me aastatuhandeid minevikus Kaini poegade poolt loodud tööstustsivilisatsiooni, mis sarnaselt meie omaga seisab terava tooraine- ja energiakriisi ees. Kui Seti järeltulija Noa saab jumalalt ilmutuse peatselt saabuva maailmalõpu kohta, siis on see sündmus, mis võib vabalt ka meie ajal juhtuda - kristlikus tõlgenduses on veeuputuse kordumine välistatud.

Noa saab jumalalt keerulise ülesande. Selle ülesande üks pool on Kirjast hästi teada - ehitada laev ja päästa kõik loomad. Vähem on teada (või kas seda üldse oligi) et Noa pidi ühtlasi lõpetama inimsoo. Noa on sügavalt veendunud et inimene kui liik, kui jumala looming on läbi kukkunud ja peab saama lõpetatud. Enamus inimkonnast hukkubki veeuputuses ja Noa, taimetoitlane, hea mees, laste isa mitte midagi ei tee mitte ühegi inimese päästmiseks. Noa poeg Jaafet peab saama Viimaseks inimeseks. Noa naine ja Seemi naine on viljatud, seega määrab Noa inimkonna peale veeuputust aeglasele, valulisele väljasuremisele.

Asjad lähevad aga lõplikult jubedaks, kui selgub, et Seemi naine Iila on siiski kõigest hoolimata rase. Noa on veendunud, et ta peab vastsündinu tapma, kui see on naissoost. Ta teeb seda sügavas veendumuses, et tegu on jumala poolt antud ülesandega (mis võib olla tõsi). Noa loost kumab läbi Aabrami ja Iisaki lugu, isegi vikerkaar pannakse taevasse jumaliku lepingu märgiks, ehkki Noa päris viimasel hetkel last tappa ei suuda. Aabrami usk oli selles suhtes tiba tugevam, tema oli valmis omaenda lapse jumala käsu peale mättasse lööma nagu kolin. Filmis pühitsetakse Noa läbikukkumist oma ülesandes, leitakse selles lausa jumalikke tõdesid, mille varal edasi elada.

Jumala töö peab saama tehtud. Iila laulab lastele unelaulu, mida Noa kunagi talle lapsena laulis, lapsed jäävad magama. Nuga kerkib...

Ma ei ole tükk aega nii vastikut filmi näinud. Nojah, kõik otsad jäetakse lahti, isegi ilus ja otrodoksne tõlgendus judaistlikust, vanatestamentlikust jumalast on lubatud, ometi jääb vägisi mulje et tegu on tigeda paskvilliga jumala ja pühakirja aadressil. Kellele meeldivad teoloogilised küsimärgid, vaieldavused ja intrigeerivad probleemiasetused, neile soovitan Noad igal juhul vaadata. Nii neil, kes usuvad, kui neil, kes ei usu.