06.02 neljapäev

Sergei Parajanov "Esivanemate varjud"
Žanr: kunstiline film, draama
Lugu: Nukker lugu armastusest ja inimsaatusest
Esteetiline keel: vene filmikunst oma parimal kujul
Teostus: vapustav kunstnikutöö
Sõnum: HAHAHA, puhas ilu

Parajanovi filmide esteetilise keele mõju järgnevale filmikunstile on võimatu üle hinnata. Kaks peamist tendentsi tuleb kindlasti välja tuua. Esiteks: Parajanovi filmide kunstiline kujundus on revolutsiooniliselt hea. Praktiliselt iga kaader moodustab iseseisva kunstiteose. Väänatakse rakursse ja perspektiive, mängitakse värvidega. Nii selles filmis kui Sayat Novas murrab ennast filmiekraanile naivism oma puhaste kirgaste toonoidega. Teiseks - Parajanov teostab filmikunstis sama asja, mida Grotowski nõudis teatrilt - rituaalsus, etnograafilisus. Tema filmid moodustavad täiuslikult läbikomponeeritud helilis-pildilise terviku, mis pole allutatud narratiivile, vaid toimib vaatajale vahetult, otse. Parajanov sarnaneb väga Jadorowskile, kusjuures eriti hämmastav on see, et kumbki polnud teise filme tõenäoliselt näinud. Siin toimub ekraanil suur elumüsteerium, kuhu vaataja kaasa haaratakse. Narratiiv on olemas, aga see on täielikult tolle suurema müsteeriumi teenistuses (nagu ka näiteks Tarkovskil hiljem). Parajanovi filmid hingavad ühte rütmi vastava rahva ja kultuuri elulõimega. Ned on täpselt sellel piirimaal, kus on võimatu öelda - on tegu muusikali, mängufilmi või dokumentaalfilmiga. Muide hiljem võeti nõukogude ametlikus filmikunstis Parajanovist šnitti ja toodeti terve hunnik päris häid etnograafilisi muusikal-filme, millest praegu ei tea enam keegi midagi. Parajanovi filmid on just see mida noor Nietzsche unistas - tragöödia sünd dionüüsilise muusika vaimust. Siin on veel seda ehedust ja jõudu, seda  ürgset seost maaga, mida filmikunstis esindab Dovženko (kurat, see on üks autor, keda peab vaatama). Paneme siia lõpetuseks veel ühe kaadri filmist: