"The Masque of the Red Death" 1964, Rež Roger Corman
Žanr: muinasjuttfilm?, draama, õudus?
Lugu: Lugu sellest kuidas Surm ja Armastus võidavad Kurjuse :)
Esteetiline keel: 60-ndate inglise filmikunst oma parimal kujul, sümbolism
Teostus: Hea kunstnikutöö, täpne kompositsioon, super stsenaarium
Sõnum: Jumal on surnud, surm elab ja armastus võidab :)
Sven kirjutas selle filmi peale nii:
Surm punase maskiga
Inglaste 1964. aasta aegumatu klassika "Surm punase maskiga" on lummav linateos, mis käsitleb kaht inimolemuse põhiteemat: usku armastuse kõikelunastavasse väesse ning hirmu taandumatu surma ees. Edgar Allan Poe novellidest kokkuköidetud film viib vaataja kusagile tumeda keskaja hämarustesse, mil valgustusajastu heledad kiired polnud veel Euroopa maastikke valgustamas, tarkus elu kahe külje pideva vahelduse kohta imbus alles tasapisi Õhtumaadelt praeguseks vettinud parve meenutava kontinendi poole, kus talviti köetakse harva.
Sisemist leeki hoidev Prospero on prints, kes elab uhkes kindluses, mille kõrgete müüride taga leiavad aset kõige koletumad teod, mis maha kirjutet otsekui markii De Sade tekstidest. Omal kummalisel kombel võib filmi vaadelda ühtlasi nii propaganda, kui ka anti-propagandana. Ühest küljest võib niidina läbi käimas näha küsimust kristliku usu kindluse kohta, teisalt aga vaadeldakse detailse põhjalikkusega satanismi avaldumisvorme.
Lugu iseenesest on lihtne ja vastab paljuski Proppi imemuinasjutu kaanonile. Jõhkardist maavaldaja ilmub lõikuspäeval külla, mis on just saanud hoiatuse Punase Surma poolt, kes annab edasi teate oma vääramatust tulekust ühele vanamutile, kes peatselt pärast tema kohtumist hinge heidab. Sõnumi saanud Prospero laseb külale tule otsa panna ja võtab kaasa kolm mässajat: isa, tema punapäise tütre Francesca ning tolle armastatu Gino. Lossis tuleb neil taluda kõiksugu alandusi, ent nagu Prospero kinnitab, siis on see vaid nende usu testimise nimel. Inkvisitsioon, mõistate, soovis ka ju ainult parimat...
Nõnda on ka oma armastuses kindel süütu külaplika, kuid, olles näinud võimu nimel toime pandavaid tegusid, on temagi valmis isandaga lõpuks ühte heitma. Ehk loodab ta niimoodi päästa oma kallimat? Või on tõesti temagi taibanud, et üks maailma edasiviivatest jõududest on tahtejõud, mille hülgevuntsidega pooleldi hullumeelne saksa filosoof nimetaks ehk võimutahteks.
Prospero on halastamatu ja kannab samamoodi vuntse, ent on sunnitud oma teisikuks osutuvale Punasele Surmale filmi kulminatsioonis otsa vaatama ja üsna kurvalt veenduma, et Saatanast Jumal, kelle ta endale ehitas ja kellele rajas oma usu koja, on pelgalt järjekordne illusioon, mille järele prints oma elujanus ja surmapõlguses on sõgedusehoos pürginud. Punane Surm on vaid üks finaalis ilmuvast Neljast Apokalüptilisest Ratsanikust, tuletades veidral moel meelde, et Jeesus lubas hinge ülestõusmist pärast surma, mille ta oli võtnud nõuks võita.
Kui vapper külapoiss, kes tõttab päästma oma armastatut, uurib seni veel maski kandvalt Punaselt Surmalt, mida kasutada, et hirmsa printsi vastu võitu saada, teatab käsilane talle, et selleks on vaid üks tee: armastus. Lihtsameelne Gino muidugi põeb ja halab, tunneb saatuse ees meeletut hirmu, ent võtab oma otsusekindluse ehk tahtejõu kokku, heidab tokiga varustatud köie üle kindlusemüüri ja sellega on tee naise südamesse ning loodetavasti ka teistesse intiimsetesse sfääridesse avatud.
Hirm on see, mis mehed araks teeb, rääkis kunagi elav klassik. Kas tal oli ka õigus, pole seni veel teada. Küll aga võime näha Punase Surma eest pagevaid väheseid ellujäänud külaelanikke kogunemas Prospero kindluse juurde. Nad paluvad oma kehade nimel isandalt armu, reetes seeläbi hetkega oma kindlana näiva usu.
Kui sa valest otsast pihta hakkad, võib sind tabada ekslik veendumus, justkui oleks kogu su elu ainult üks suur ja hirmus ning kindlasti sinu vastu suunatud vandenõu. Lahkema pilguga jälgides aga ilmneb, et tegelikult konspireerib kõik ainult sinu poolt. Nõnda teadis Aldous Huxley kõnelda oma naisele, ühe järjekordse reisi ajal Albert Hoffmanni loodud keemilisse unenäkku.
Sestap räägitaksegi, et elu ja unenägu võivad seguneda viirastuslikuks lummutiseks, keda vana hea Poe armastas nii hõrgult üles kirjutada. Sest mis oleks olnud tol ajajärgul maitsvam: perepea lõpetab pika päevatöö ühega tema novellidest, tunneb oma pehmel padjakesel ja sooja tekikese all kohutavaid õudusi, meeletuid vaprusevärinaid ning üha taanduvaid kordumatusi, et seejärel, pärast pikka põnevat tekstirännakut ronida sooja kaaslanna pehmesse kaissu. Elu on lõppeks ilus, õrn ja mõnus...
Visuaalse esteetika poolest on linateos semiootikutele ning semi-joodikutele meeldiv maiuspala, umbes nagu tort kirsil. Sümboleid, nii kristlikke kui anti-kristlikke lendab ustest ja akendest ning kultuuriline programm krõbistab ajusagarate vahel oma koodijupikesi. Varem ja hiljemgi kinokunstis kasutatavad klisheed töötavad õlitatult, aidates luua õõvastava atmosfääri. Kusagilt perifeersetest meelemetsadest hiilib ligi ka teadmine, et tegu on järjekordse Joseph Campbelli "Kangelase teekonna" kirjeldusega, kus rahuarmastav noorsand Gino karastub elutules, anarhistlikust patsifistist saab vanglamüüride hellitavas embuses punase mõõgaga mõrvar - kuid kõik see pühendab abinõu, mille eesmärgiks on kas või enda elu hinnaga säästa armastatud naise oma.
Teisalt, nagu Punane Surm ka osutab, on lisaks sellele kaalul ning kaardil ka kogu inimkonna saatus, nõnda ilmneb siit ehk sügavamgi moraal? Kuri kangelane hirmu markeeriva Prospero näol muidugi kõngeb omaenda täitmatusesse ning hea poiss võidab neiu südame ja ehk hiljem, mingis teises osas ka pool kuningriiki. Aga mida me sellest teame?
Sisemist leeki hoidev Prospero on prints, kes elab uhkes kindluses, mille kõrgete müüride taga leiavad aset kõige koletumad teod, mis maha kirjutet otsekui markii De Sade tekstidest. Omal kummalisel kombel võib filmi vaadelda ühtlasi nii propaganda, kui ka anti-propagandana. Ühest küljest võib niidina läbi käimas näha küsimust kristliku usu kindluse kohta, teisalt aga vaadeldakse detailse põhjalikkusega satanismi avaldumisvorme.
Lugu iseenesest on lihtne ja vastab paljuski Proppi imemuinasjutu kaanonile. Jõhkardist maavaldaja ilmub lõikuspäeval külla, mis on just saanud hoiatuse Punase Surma poolt, kes annab edasi teate oma vääramatust tulekust ühele vanamutile, kes peatselt pärast tema kohtumist hinge heidab. Sõnumi saanud Prospero laseb külale tule otsa panna ja võtab kaasa kolm mässajat: isa, tema punapäise tütre Francesca ning tolle armastatu Gino. Lossis tuleb neil taluda kõiksugu alandusi, ent nagu Prospero kinnitab, siis on see vaid nende usu testimise nimel. Inkvisitsioon, mõistate, soovis ka ju ainult parimat...
Nõnda on ka oma armastuses kindel süütu külaplika, kuid, olles näinud võimu nimel toime pandavaid tegusid, on temagi valmis isandaga lõpuks ühte heitma. Ehk loodab ta niimoodi päästa oma kallimat? Või on tõesti temagi taibanud, et üks maailma edasiviivatest jõududest on tahtejõud, mille hülgevuntsidega pooleldi hullumeelne saksa filosoof nimetaks ehk võimutahteks.
Prospero on halastamatu ja kannab samamoodi vuntse, ent on sunnitud oma teisikuks osutuvale Punasele Surmale filmi kulminatsioonis otsa vaatama ja üsna kurvalt veenduma, et Saatanast Jumal, kelle ta endale ehitas ja kellele rajas oma usu koja, on pelgalt järjekordne illusioon, mille järele prints oma elujanus ja surmapõlguses on sõgedusehoos pürginud. Punane Surm on vaid üks finaalis ilmuvast Neljast Apokalüptilisest Ratsanikust, tuletades veidral moel meelde, et Jeesus lubas hinge ülestõusmist pärast surma, mille ta oli võtnud nõuks võita.
Kui vapper külapoiss, kes tõttab päästma oma armastatut, uurib seni veel maski kandvalt Punaselt Surmalt, mida kasutada, et hirmsa printsi vastu võitu saada, teatab käsilane talle, et selleks on vaid üks tee: armastus. Lihtsameelne Gino muidugi põeb ja halab, tunneb saatuse ees meeletut hirmu, ent võtab oma otsusekindluse ehk tahtejõu kokku, heidab tokiga varustatud köie üle kindlusemüüri ja sellega on tee naise südamesse ning loodetavasti ka teistesse intiimsetesse sfääridesse avatud.
Hirm on see, mis mehed araks teeb, rääkis kunagi elav klassik. Kas tal oli ka õigus, pole seni veel teada. Küll aga võime näha Punase Surma eest pagevaid väheseid ellujäänud külaelanikke kogunemas Prospero kindluse juurde. Nad paluvad oma kehade nimel isandalt armu, reetes seeläbi hetkega oma kindlana näiva usu.
Kui sa valest otsast pihta hakkad, võib sind tabada ekslik veendumus, justkui oleks kogu su elu ainult üks suur ja hirmus ning kindlasti sinu vastu suunatud vandenõu. Lahkema pilguga jälgides aga ilmneb, et tegelikult konspireerib kõik ainult sinu poolt. Nõnda teadis Aldous Huxley kõnelda oma naisele, ühe järjekordse reisi ajal Albert Hoffmanni loodud keemilisse unenäkku.
Sestap räägitaksegi, et elu ja unenägu võivad seguneda viirastuslikuks lummutiseks, keda vana hea Poe armastas nii hõrgult üles kirjutada. Sest mis oleks olnud tol ajajärgul maitsvam: perepea lõpetab pika päevatöö ühega tema novellidest, tunneb oma pehmel padjakesel ja sooja tekikese all kohutavaid õudusi, meeletuid vaprusevärinaid ning üha taanduvaid kordumatusi, et seejärel, pärast pikka põnevat tekstirännakut ronida sooja kaaslanna pehmesse kaissu. Elu on lõppeks ilus, õrn ja mõnus...
Visuaalse esteetika poolest on linateos semiootikutele ning semi-joodikutele meeldiv maiuspala, umbes nagu tort kirsil. Sümboleid, nii kristlikke kui anti-kristlikke lendab ustest ja akendest ning kultuuriline programm krõbistab ajusagarate vahel oma koodijupikesi. Varem ja hiljemgi kinokunstis kasutatavad klisheed töötavad õlitatult, aidates luua õõvastava atmosfääri. Kusagilt perifeersetest meelemetsadest hiilib ligi ka teadmine, et tegu on järjekordse Joseph Campbelli "Kangelase teekonna" kirjeldusega, kus rahuarmastav noorsand Gino karastub elutules, anarhistlikust patsifistist saab vanglamüüride hellitavas embuses punase mõõgaga mõrvar - kuid kõik see pühendab abinõu, mille eesmärgiks on kas või enda elu hinnaga säästa armastatud naise oma.
Teisalt, nagu Punane Surm ka osutab, on lisaks sellele kaalul ning kaardil ka kogu inimkonna saatus, nõnda ilmneb siit ehk sügavamgi moraal? Kuri kangelane hirmu markeeriva Prospero näol muidugi kõngeb omaenda täitmatusesse ning hea poiss võidab neiu südame ja ehk hiljem, mingis teises osas ka pool kuningriiki. Aga mida me sellest teame?
Poolpoliitilise paranoiku pilguga vaadeldes võib kihte lisada muidugi lõputult, oli ju filmi valmimise ajal maailm sügaval külma sõja faasis, kus lääne propaganda maalis kogu punasega seotud sotsialistlikust-kommunistlikust küsimusest tondi kõigi elutoas telerit jõllitanud perede teadvusesse. Kas ei anta siin kultuuritekstis üsna avameelselt aimu, milleni nn aadlikkond on võimeline oma igavuses ja lustijanus minema? Ja silmakirjalikust topeltmoraalist, mida see endaga kaasa toob, sest kui küsimus on ainuõiges usus, siis pole fanaatikul küsimustki vastase keha ohverdamises - tuleb vaid osata ohverdust müüa mõne mõnusa jutukesega hinge pääsemisest.
Muidugi, tuvisid Sixtuse kabeli katusel võtaks selline lähenemine kõhedaks ja nad poetavad oma kloaagist mitmeid pruunikasvalgeid niresid, ent võimukandjad, keda praegugi maailmas üsna rohkelt ringi liigub, jagavad üksteisele heameelega kõiksugu kauneid tiitleid. Nii pole mingi ime, et Nobeli rahuauhinna saab järjekordset ressursi- ja mentaalsõda alustanud president, sest kogu meedia on lasknud paista tal kui Mustal Messial. Komitees istuvad hallipäised poissmängurid itsitavad pihku ning järgmisel aastal saab preemia juba kolonialismiajastu ränka taaka kandev Euroopa Liit.
Ja siis, kui auhinnavate nimistusse ilmub näiliselt puhaste paberitega paar mõnusat sõda alustanud Venemaa oma Chuck Norris ehk gigakangelane Vladimir Putin, taipab rumalamgi vaataja kogu etenduse naeruväärsust. Aga ometi pole tintlal piisavalt julgust, hüüdmaks, et kuningas on jätkuvalt alasti.
Ka linateoses püüab enamik õukonnast teha ükskõik mida, et ometi Prospero meele järele olla. Meelelahutuslikel eesmärkidel on nad valmis roomama põrandal ning kandma ahvikostüümi, peaasi, et vaid privigileeritud positsioon säiliks. Ja nõnda on nad oma alpuse kõige suuremad vangid ja Prospero hiigelkindlus nende elu kõige luksuslikum vangla.
Seega, Poe adaptsioon kinolinal on lummutav, oma etteaimatavate pööretega, kuna lugu võimust ja selle säilitamisega kaasnevast hirmust ongi ehk igivana. Täpselt sama vana nagu ka jutt armastusest ja rahulikust leebusest, mis ei aseta vaatlejat küll maailma omaniku ja käsutaja rolli, ent kingib talle mugava platoo kusagil lauba ülemistel korrustel. Nõnda naasebki maailma hiilgus, teataksid filmi jälginud taoistid.
Sven Paulus
Muidugi, tuvisid Sixtuse kabeli katusel võtaks selline lähenemine kõhedaks ja nad poetavad oma kloaagist mitmeid pruunikasvalgeid niresid, ent võimukandjad, keda praegugi maailmas üsna rohkelt ringi liigub, jagavad üksteisele heameelega kõiksugu kauneid tiitleid. Nii pole mingi ime, et Nobeli rahuauhinna saab järjekordset ressursi- ja mentaalsõda alustanud president, sest kogu meedia on lasknud paista tal kui Mustal Messial. Komitees istuvad hallipäised poissmängurid itsitavad pihku ning järgmisel aastal saab preemia juba kolonialismiajastu ränka taaka kandev Euroopa Liit.
Ja siis, kui auhinnavate nimistusse ilmub näiliselt puhaste paberitega paar mõnusat sõda alustanud Venemaa oma Chuck Norris ehk gigakangelane Vladimir Putin, taipab rumalamgi vaataja kogu etenduse naeruväärsust. Aga ometi pole tintlal piisavalt julgust, hüüdmaks, et kuningas on jätkuvalt alasti.
Ka linateoses püüab enamik õukonnast teha ükskõik mida, et ometi Prospero meele järele olla. Meelelahutuslikel eesmärkidel on nad valmis roomama põrandal ning kandma ahvikostüümi, peaasi, et vaid privigileeritud positsioon säiliks. Ja nõnda on nad oma alpuse kõige suuremad vangid ja Prospero hiigelkindlus nende elu kõige luksuslikum vangla.
Seega, Poe adaptsioon kinolinal on lummutav, oma etteaimatavate pööretega, kuna lugu võimust ja selle säilitamisega kaasnevast hirmust ongi ehk igivana. Täpselt sama vana nagu ka jutt armastusest ja rahulikust leebusest, mis ei aseta vaatlejat küll maailma omaniku ja käsutaja rolli, ent kingib talle mugava platoo kusagil lauba ülemistel korrustel. Nõnda naasebki maailma hiilgus, teataksid filmi jälginud taoistid.
Sven Paulus
Enamus filmist on filmitud stuudios nii, et seda vaadates tuleb hea soe nostalgiatunne sisse. Kuigi - hiljem tegi Fellini sellest lausa kunstilise võtte ("Casanova"). On tunda head kunstniku- ja operaatorikätt. Stsenarist on teinud tublit tööd ja põiminud kokku haarava mõsituloo Surmast, Kurjusest ja Armastusest. Filmi lavastaja on asetanud filmi narratiivi omakorda keerulisse sümboliornamentikasse nagu ka Sven eelpool mainis. Kellel viitsimist - eesti keeles on täiesti olemas Fergusoni "Sümbolid kristlikus kunstis" - see võib filmi tollest aspektist ka otsast lõpuni lahti dešifreerida. "Punase surma mask on 60-date aastate inglise autorikino väärikas saavutus, mis klassikalises võtmes lahkab kümmetkonda erinevat probleemitasandit, omandades nii peaaegu eepilise mõõtme. Kuigi filmi faabula põhjal võib alguses jääda ekslik mulje nagu oleks filmil "moraal" selgub lähemal vaatlusel, et pigem jäetakse ühesed vastused õhku rippuma. Cormani filmikeel on sedavõrd sarnane Ken Russelli omale (Loudoni nõiad), et tekitab lausa küsimuse nendevahelisest mõjust.
No comments:
Post a Comment