EIle vaatasin kahte filmi. Esimene oli Lars von Trieri "Melanhoolia". Kohutavalt ilus film. Väga palju maalilisust al a Greeneway. Vormilises plaanis oluline linateos. Filmi algus, kus me näeme maailma aegluubis, on vapustav. See on just selline Lars von Trier nagu ta oli enne Dogmat, see on "Europa" Trier, vormiuuenduslik Trier, sürrealistlik Trier. Peaks välja uurima, mis oli see klassikaline muusikateos, mida Trier seal kasutas. Filmi teemaks on apokalüpsis, maailmalõpu motiiv. Palju sarnaseid jooni Tarkovski "Ohverdusega". Peaosaline (Kirsten Dunst) tegi taas vapustava rolli (nagu ta tegi Marie Antonettis ja Süütutes enesetapjates. )
Teine oli "Häbi" Steve McQueenilt. Väga napp, lausa minimalistlik filmikeel. Peaaegu olematu filmimuusika. Väga lootustandev autor vormikeele seisukohalt. Teemaks on inimsuhted ja üksindus. Tegemist on karmi psühholoogilise filmiga. Peategelane on üksik poissmees. Ta teenib kuskil reklaamibüroos ametnikuna ja põrutab õhtuti proste. Enesekindla maski varjus on ülitundeline ja äärmuseni allergiline (?) inimene, kellel on kustutamatu nälg ühest küljest seksi ja teisest küljest privaatsuse järele. Ta kukub lootusetult läbi katsetel luua normaalseid suhteid. Samas on tal õde, kelle puhul jäetakse vaataja jaoks lahtiseks - on tegu allasurutud , neuroosi põhjustava intsestisooviga või mitte. Kindlasti on Häbi üks kaunimaid õe-venna armastuse lugusid, mis ma näinud olen. Muide "Melanhoolia" keskmes on ka kahe õe armastuse lugu.
No comments:
Post a Comment