Maa on välja suremas. Intensiivne põllumajandus on loodusliku tasakaalu sedavõrd hävitanud, et kõik roheline hävineb igat sorti ja masti haiguste käes. Inimestel pole enam midagi süüa. kui asjad samamoodi jätkuvad ja igasugused haigusetekitajad jätkuvas tempos planeedi rohelist kasukat edasi söövad siis varsti ka mitte hingata. maailmamajandus on kokku kukkunud ja suured linnkonglomeraadid juba aastakümneid maha jäetud. Lootust ei ole...
Christopher Nolani uus film Interstellar (http://www.imdb.com/title/tt0816692/?ref_=nm_knf_i4) on kindlasti visuaalselt väga nauditav, väga ilus film. Siin on mida suurelt ekraanilt vaadata ja muidugi ka kuulata. Ma vaatasin filmi mitu korda läbi ja mulle sai taas selgeks, et Nolan valdab meisterlikult heli ja pildi kokkukomponeerimise suurt kunsti. Interstellar on kindlasti kuulamise ja vaatamise film, suur vaatemäng, mille loomisel pole kokku hoitud ei raha, aja ega inimeste pealt. Sarnaselt Gravity´le (http://www.imdb.com/title/tt1454468/?ref_=nv_sr_1) või Sunshine`le (http://www.imdb.com/title/tt0448134/?ref_=nv_sr_3) on siin majesteetlikke kaadreid, kaasa löövad tippklassi näitlejad (McConaughey, Caine, Lithgow, Hathaway).
Filmi esteetiline keel järgib Kosmoseodüsseia 2001 (http://www.imdb.com/title/tt0062622/?ref_=fn_al_tt_3) poolt loodud kaanoneid. Kaader on väärikalt pidurdatud, eeskujulikult vaataja jaoks igakülgselt oma liikumise lummuses eksponeeritud. See on otsesõnu liikuv pilt, moving picture. Nolan muidugi miksib selliseid kaadreid kokku kiire kaardivahelduse ja montaažiga lõikudega ja saavutab nii mulje hoogsalt arenevast süžeest kaotamata sealjuures nähtava suurejoonelisust. Kubrick näiteks nii ei tee - tema jääb Kosmoseodüsseias kindlaks pikale kaadrile ja asetab kiirelt areneva sündmuse aeglase, pika kaadri sisse. Niimoodi saavutab ta dokumentaalse mõõtme - kiire sündmus jõuab kohale ja areneb painava aeglusega, ta on justkui vähendatud, väiksemaks tehtud selleks et ta olemus ja tähendus ta tegelikus suuruses kohale jõuaks.
Inimkond on saatnud maailmaruumi ekspeditsioone leidmaks võimalikke planeete väljarännuks. Seni edutult ja pole kuskilt otsast märgata et asjad paraneks. Küll on tegu igavese talvega, kord huullumeelsete loodetega mis kogu ookeaniga kaetud planeedi vesiseks pürguks muudavad. Pluss ajalised komplikatsioonid...
Sarnaselt filmi audiovisaalsele koetisele on ka ta stsenaarium põhjalikult läbi komponeeritud. Linateos algab väljasureva Maa motiiviga, sellega hakkab kaasa ja kokku kõlama üksiku, purunenud lootustega inimese teema, sellega omakorda liitub isa ja tütre motiiv. Hiljem hakkab Maa päästmiseks organiseeritud ja suhteliselt ebaõnnestunud kosmoseretke lugu jooksma kõrvuti paralleelselt mahajääjate looga moodustades pidevalt areneva kontrapunktilise struktuuri. Ajanihe libistab need kaks lugu traagilisse helivõtmesse. Traagilised meeleolud saavutavad oma haripunkti, kui astronaut, peategelane üritab mustast august, sündmuste horisondi tagant saata sõnumeid. Aegruumi piiranguid eirav armastus lahendab traagilise konflikti ja kinovaataja paiskub stuuporit meenutavasse katarsisse.
Keegi, võivolla me ise, on meie enda tähesüsteemi tekitanud ruumivärava teise galaktikasse. Kes, pole teada. Antud juhul on see ainuke võimalus antud tehnoloogiataseme juures ja kuidagipidigi hoomatavates ajalistes raamides rännata tähtede vahel. Siin kosmosemultifilm - "kosmosejaam siseneb ussiauku"
Ma tean inimesi, kellele Nolan ei meeldi. Ma polegi aru saanud, kas selle taga on pigem emotsionaalne ebameeldivus, esteetilised või ratsionaalsed argumendid. Kindlasti on Nolan seekord palju psühholoogilisem, empaatilisem kui oma eelmises linateoses Inception (http://www.imdb.com/title/tt1375666/?ref_=nv_sr_1), no "soojem". Mitte et see ülearu tähtis oleks - ma usun, et kui ikka Nolani keel ei istu siis ei aita miski. Ei meeldi ja kõik. Ja see on ka täitsa okei. Aga Nolani loomingu austajate jaoks on kindlasti tegemist saavutusega, mida ei saa ignoreerida.
No comments:
Post a Comment