LA Confidential ( http://www.imdb.com/title/tt0119488/?ref_=nv_sr_1 ) on väga stiilne film, film noir elementidega, noh muidugi mitte just Hammetti ja Chandleri tüüpi film noir, selline sünge ja lootusetu, vaid särav, lahe, mahlane, ilus film noir. On suurlinna kalk sära, on piltilusad hukutavad naised, on elegantse naeratusega laitmatult riietatud kurjategijad. Kaamera viib meid 50-ndate aastate süjajärgsesse ameerikasse, majanduskülluse all vaevlevale maale kus ainult beebibuum suudab olukorra päästa. Los Angeles on jõudsalt kasvav suurlinn, rikas, paheline, lõbujanuline ja üdini kuritegelik. Linna valitsenud räkiti, uimastikaubanduse ja litsimajanduse ristiisa on just mingil ulmelisel põhjusel rootsi kardinate taha pandud ja linna väiksemad ärieettevõtjad mõtlevad nüüd hoolega kuidas tema bisnis üle võtta.
Kõigest sellest räägib meile filmi alguses ladusa, poeetilise suuvärgiga kõmuajakirjanik (Danny deVito oma tippvormis), kes oma artiklitele materjali saamiseks annab pistist ja informatsiooni pisikurjategudest hea väljanägemisega politseinikule Vincennesile (Kevin Spacey). See läheb kuriteopaigale ja tabab välklamisähvatuste saatel kurjamid ning vastastikune teineteisemõistmine ja õitseng on tagatud. Bud (Russell Crowe) on keevalise loomuga politseinik kelle eriliseks vihaobjektiks on naistepeksjad. Tema tee ristub jällegi Ed Exleyga, kes on üdini karjäärilepühendunud politseinik, tõsi küll prillidega, aga see eest vahendeid mitte valiv. Kõiki neid jälgib vaikselt, tähelepanelikult ja järjepidevalt politseiülem Dudley Smith (ja ärge unustage et smith kirjutatakse s-iga).
Budi perekonnanimi on tegelikult White, Valge. Kui ta siseneb majja kus kõik on valge ja talle astub vastu blond naine valges, tundub et tema saatus on otsustatud. Saatuslikku naist mängib Kim Basinger
Kõigi nende tegelaste lood ristuvad kui väikses söögikohas mõrvatakse seitse inimest, nende hulgas ekspolitseinik ja tippklassi prostituut. Luukered hakkavad kappides kassikontserti pidama ja stsenaristi letaalne käsi koristab filmilinalt ühe kangelase teise järel. Kui orkaan lõpuks läbi on ja tõde lõplikult selgeks saab, on jalul veel ainult kaks keskmist tegelast, mis on ühe film noir´i kohta isegi rikkalikult palju. Film on ladus, küll mitte midagi ulmeliselt erilist, aga ühe õhtu kohta täiesti arvestatav meelelahutus, kui on soovi näha mingigi stsenaariumi alusel tehtud ja professionaalsete näitlejatöödega head (heas mõttes), cool´i hollywoodi mängufilmi.
Politseis on märul.
No comments:
Post a Comment