Tal on vaja tunda varjamatuse värisematu südame tukseid...
Kes tahab erakordset anime-elamust, sellele tuleb soovitada Mononoket ( http://www.imdb.com/title/tt1992935/?ref_=ttfc_fc_tt ). Ei, tegemist pole jaapani vanameistri Myiazaki tuntud filmiga, mis on muidugi ka omaette elamus. Mononoke on 2007 aastal tehtud minisari ravirohtude müüjast, kes tegelikult võitleb halbade vaimudega. Mononoke tähistab jaapani keeles kindlat tüüpi vaimolendit ja kuna jaapani mütoloogias vaimolendite galerii on erakordselt rikkalik, siis on peategelasel kohe selline mõõk, mida saab välja tõmmata üksnes siis, kui on kindlaks tehtud vastava mononoke Kuju, Tõde ja Kahetsus (siin tuleb tunnistada et Kahetsus pole Kotowarile miski tõlge, aga kahjuks mu enda teadmine on liiga hädine et asja korrigeerida).
Nii kujunevad sarjas näidatavad juhtumid peenekoelisteks detektiivilugudeks, kus tuleb välja näidata terast mõistust, aga loomulikult ka julgust. Kui eesmärgiks on Tõde, tuleb Uurijal alati ja paratamatult süveneda inimhingede allveearheoloogiasse. Filosoofia ehk isegi on hooti vabatahtlik elamine kõrgmägedes, inimestega sündinu täpsem tundmine aga eeldab ronimist nende mägede vahel asuvatesse kuristikesse, millistest rääkis juba Rousseau. Psühholoogi, psühhiaatri, krimiuurija, arsti jne töö on vabatahtlik elamine inimhingede kuristikes.
Mõrv
Sarja stsenarist on seega mõnevõrra klassikalisel viisil kokku miksinud detektiivižanri psühholoogilise romaaniga ja ühendanud tulemuse omakorda hiina-jaapani hirmu ehk õudusjuttude vana traditsiooniga. Sündmustik on asetatud konkreetsemalt piiritlemata ajalooperioodi hilise šogunaadi ja varase industrialiseerimise vahel (Edo ajastu Jaapan), mis lisab sarjale ajaloolis-olustikulist vürtsi. Tegelased on väga eeskujulikult läbi mõeldud, seega avastus- ja uurimisretked on täis nii üllatusi kui emotsionaalset kaasaelamist.
Inimeste peas keerlevad lilled nagu kuradi hammasrattad. Või on need üldse inimesed? Kes ja kust küll võtab niisugusi ideid? Veel üks näide Mononoke esteetilisest keelest
Eraldi tuleb muidugi ära mainida Mononoke esteetilist keelt. See ei ole tüüpiline anime ja ammugi pole see tüüpiline animafilmi kujundikeel. Walt Disney laenas jaapani maalikunstist terava kontuurjoonise kontseptsiooni, et muuta filmi väljenduslikkus kiiremalt mõjuvaks. Hilisemad animakunstnikud on sellele tihti vastandunud muutes värvilaikude kõne kontuurist olulisemaks. "Kollane allveelaev" on lahendatud sellises võtmes näiteks ja muuhulgas on seda väljendusviisi kasutanud ka meie oma vanameister Pärn, tõsi küll tsitaadina filmis "Hotell E". Mononokes on kontuur allutatud puhaste värvide harmooniale, millele lisandub kunstniku maailmatunnetuse isepära. Ma julgen öelda, et suht iga kaader sarjas on eraldi kunstiteos
Sari tervikuna, kompositsioonilt on ühtlasi nii värvikirevalt mahlakas kui rangelt täpne ja minimalistlik - eriti mis puudutab heli ja rütmistikku. Mononoke on äärmiselt stiilipuhtalt teostatud kuulde-ja vaatemäng peale selle et ta lihtsalt jutustab lugusid. See kõik teeb temast rikkaliku ja samas hästi tasakaalustatud kunstiteose, mida tasub vaadata igaühel kes ekraanikunste vähegi hindab.
No comments:
Post a Comment