Tuesday, April 28, 2015

Raske on olla jumal, 2013, Aleksei German

Film algab täitsa  süütult, lausa malbelt. Mitte miski ei anna veel pasauputusest aimu

Ma ei oska koheselt ja jalapealt määratleda, mis iseloomustab Aleksei Germani esteetilist filmikeelt, mis teeb selle eriliseks, täiesti omanäoliseks võrrelduna näiteks Sokurovi, Muratova või Klimovi filmikeelega. Häda on selles ka, et Germani nö käekirja tuvastamiseks on suhteliselt vähe alusmaterjali. Germani filmograafias IMDB-s on ära toodud kõigest kuus lavastajatööd, tõsi need on sooritatud pikema ajavahemiku vältel (1968-2013). Mina olen näinud kõigest kolme ja neist kolmest ühte ma tõesti enam ei mäleta. Tuntud, ja laialdaselt tuntud on German filmi "Minu sõber Ivan Lapšin" põhjal (1985, http://www.imdb.com/title/tt0084345/?ref_=nm_flmg_dr_3 ). Pärast seda tegi ta 90-ndate suure loomingulise vabaduse ja samas üha kahanevate finantsiliste tingimuste lainel veel ühe sürrealistliku filmi arstide kohtuasjast 50-ndate aastate stalinistlikul nõukogudemaal ( http://www.imdb.com/title/tt0156701/?ref_=nm_flmg_dr_2 ) ja oligi kõik kuni nüüd 2013-nda aastani, kui valmis uus Germani film "Raske on olla jumal" ( http://www.imdb.com/title/tt2328813/?ref_=ttmd_md_nm ).

Pildil on kujutatud üks filmi peategelasi

Filmi alusmaterjaliks on vendade Strugatskite samanimeline romaan, minu ja paljude minuealiste inimeste lapsepõlve tugevalt mõjutanud kirjateos, mis on tegelikult ahvatlenud filmitegijaid ka varem. 1989 lavastas selle Peter Fleishmann lääne-saksa-šveitsi-prantsuse-nliidu koostööfilmina ( http://www.imdb.com/title/tt0097292/?ref_=nm_flmg_wr_9 ) ja tulemus polnud kaugeltki nii kehv kui venelaste hiljaaegu vändatud "Asustatud saar" (2009, http://www.imdb.com/title/tt0972558/?ref_=nm_flmg_wr_5), mida ma soovitan kõigil Strugatskeid, ulmet ja üldse kirjandust armastavatel inimestel kindlasti mitte vaadata. Varasem filmiversioon üritab raamatu süžeega enam-vähem sammu pidada, kuigi jah, raamatu üldinimlikust maailmapildist jõuavad vaatajani vaid kehvasti läbimõeldud loosungid. Selline kergelt nagu seiklusfilm. Aleksei German seevastu on aluseks võtnud täiesti teistsuguse lähenemise. Süžeega on ta ringi käinud pea sama julmalt kui Tarkovski, paljud tegelaskujud on kas üldse välja jäetud või muudetud tundmatuseni, ilusaid loosungeid või põhjapanevaid üldistusi ei ole.

Ilusaid kaadreid on filmis palju. Vägisi tekib tunne et lavastaja on tahtnud kujutamise vormi sisule teravalt vastandada

Tegevus toimub kuskil tulevikus. Inimkond on jõudnud oma planeedil heaoluühiskonnani ja uurib aktiivselt ennast ümbritsevat ilmaruumi. Valgusaastate tagant avastatakse terve hulk meile sarnaseid maailmu, kus ajalugu on meie omast kõvasti "ette läinud" või siis paar sammu maas. Alguses saadetakse sinna lihtsalt vaatlejaid, hiljem aga üritatakse mahajäänumatel planeetidel ajalugu nö kiirendada. Sellega tegelavad nn progressorid, kas tahtmatult või täitsa tahtlikult sündmuste horisondil alati keksmesse sattuvad inimesed. Filmi peategelane don Rumata on Maalt planeedile Arkanar saadetud vaatleja, kellest sündmuste koosmõjul saab tasapisi progressor. Arkanar viibib meie lääne-Euroopa keskaega meenutavas ajastus, on sinna isegi nagu kinni jäänud. Ajalugu seisab, renessanss ei tule ega tule. Teaduslik-tehniline innovatsioon on peatunud, inimeste seas valitseb ohjeldamatu ebausk ja äärmuslik sallimatus teistest inimestest kuidagi millegi poolest erinevate suhtes. Kohalik kirik on kirjatundmise kuulutanud kahtlaseks tegevuseks ja seetõttu kiusatakse nn "raamatutarkasid" julmalt taga. Linnakodanikud on võitluseks kõige kahtlasega moodustanud löögirühmi, kes tapavad, põletavad ja rüüstavad kõike mida tavamõistus peab veidraks. Peategelane vaatleb seda kõike kasvava rahutusega.

Don Rumata keset oma kodust inimmaastikku

Germani huvitab sarnaselt Tarkovskiga maastik, aga see pole looduslik või isegi jumalik maastik, see on kindlasti alati inimesega seotud maastik, maastik, kus inimene toimetab, kus ta elab või mida ta ise toodab. Inimesed ise moodustavad maastiku, inimmaastiku või kui soovite inimmere. Kangelased (seda sõna ma tegelikult väga ei armasta, aga paremat vist maakeeli pole) Germani filmides hulbivad inimmere lainetel. German kujutab äärmuslikult kollektivistlikke maailmu, nii oli see Ivan Lapšinis, nii on see ka nüüdses linateoses. Inimesi on ümberringi palju ja nad on kogu aeg lähedal. See võib olla nii helges ja mõneti nostalgilises võtmes nagu "Minu sõber Ivan Lapšinis" või negatiivses võtmes nagu "Raske on olla jumalas". Privaatsust pole. Kuna peategelane on aadlik siis privaatsuse puudumine kollektivistlikus ühiskonnas on korrutatud kümnega. Kõik on ühtlaselt läbi imbunud inimkarja koosolemise kehasoojast magushapust sõnnikuhaisust. Filmi põhilist tegevusliini on raske jälgida kuna kas keegi sekkub, keegi kolmas ja üldse mitte asjassepuutuv teglane või siis "eksleb" kaamera ise kõrvalisi vahejuhtumeid jälgima. Taoline esteetika annab Germani filmidele täiesti uue, erakordselt inimliku mõõtme.

Öö on olnud toimekas. Seljataga on Pärtliöö mõõtu pogrommid, tapmisest, piinamisest ja põletamisest väsinud mungad tõmbavad murumättal maalilistes poosides hinge

"Raske on olla jumal" on üsna sünge film, süngete alatoonide ja mõistaandmistega, palju süngem kui raamat. Erilist lootust kuskil ei paista, kõik näikse uppuvat sitaookeani. Sitta, verd, uriini, tatti ja muid kõikvõimalikke inimlikke eritisi on filmis tohutult nii et nõrgemanärvilistele siit kohe hoiatus. Kas ja kuivõrd see kunstiliselt põhjendatud on, nagu ka Germani pessimistlik nägemus Strugatskite kultusteosest tervikuna - see on igaühe enda otsustada. Kindlasti seisab aga German endiselt vene autorikino esirinnas.


No comments:

Post a Comment