Otsustasin Gattaca (http://www.imdb.com/title/tt0119177/?ref_=nv_sr_1) lõpuks ära vaadata. Ma olin sellise filmi olemasolust juba pikemat aega teadlik, mõned sõbrad soovitasid seda, aga mina mingil müstilisel põhjusel vältisin seda. Minuga on sageli niimoodi. Mul tekib filmist kas siis sõprade jutu, IMDB arvustuse või kurat teab mille põhjal mingi poolalateadlik arvamus filmi kohta ja siis ma hakkan temast nö "suure kaarega mööda käima". Kui keegi küsib selle kohta, siis ma oskan parimal juhul vaid põiklevaid vastuseid anda, Tegelikult ei oskaks ma sellise teguviisi tagamaade kohta isegi püssiähvardusel midagi asjalist öelda. Nii lihtsalt on, Sellega tuleb leppida ja positiivne on sealjuures see, et mingi aja jooksul selline põiklev allergilisus möödub. Vaja on lihtsalt kannatust.
Gattaca peategelane teeskleb kedagi, keda ta pole. Iga väiksem karvake või rasutilgake võib osutuda saatuslikuks veaks, seetõttu hoiab ta oma töökohas piinlikku puhtust tekitades ülemustes kas siis vaimustust või viha.
Gattaca on düstoopia. Äraspidine utoopia on alati olnud minu lemmikžanr, ma vaatan hoiatusfilme huvi ja naudinguga. Mul on oma lemmikud, näiteks Godardi poeetiliselt lummav Alphaville (http://www.imdb.com/title/tt0058898/?ref_=fn_al_tt_1), Richard Fleisheri Soylent Green (http://www.imdb.com/title/tt0070723/?ref_=nv_sr_1) või ka selline film nagu Equilibrium (2002, Kurt Wimmer, http://www.imdb.com/title/tt0238380/?ref_=nv_sr_1). Isegi Fritz Langi surematu Metropolis (http://www.imdb.com/title/tt0017136/?ref_=nm_knf_t2) avaldab mulle endiselt kustumatut muljet. Ja ma vaatan Näljamänge ka, tõsiselt. Ma olen näinud kümneid ja kümneid düstoopiaid ning seda meeldivam on tõdeda, et Gattaca ei valmistanud mulle sugugi pettumust, pigem vastupidi.
Gattaca maailmas võidutseb geneetika. Tavaline geenitest on muutunud igapäevaelu lahutamatuks, möödapääsmatuks osaks. Inimeste karjäär, nende ja nende laste tulevik on määratud sellest, kuivõrd täiuslik on nende genoom. Inimesed osutuvad edutatuteks või ühiskonna poolt äravisatuteks juba sünnihetkel, isegi juba enne seda. Kui sul pole pärilikke haigusi, kui sul on geenide poolest hea füüsis ja arvestatavad vaimsed võimed, siis kuulud sa ühiskonna uude, geneetilisse eliiti, kelle ees on piiramatud võimalused eluks ja karjääriks. Kui vastupidi, siis tuleb sul leppida ühiskonna kõige madalamate astmete reaalsustega. Nagu ikka hea düstoopia puhul, meenutab kuidagi vägagi äratuntavalt meie maailma. Mulle meenus filmi vaadates kohe, kuidas
50-ndate aastate ühendriikides täiesti hirmuäratavates mõõtmetes määras inimese elu mingi selline tühine asi nagu IQ-test.
50-ndate aastate ühendriikides täiesti hirmuäratavates mõõtmetes määras inimese elu mingi selline tühine asi nagu IQ-test.
Loomulikult on selles maailmas levinud kuritegevuse vorm identiteedi vargus. Peategelane on sündinud loomulikul viisil, st tema ilmumine siia maailma pole hoolikalt planeeritud geenidisaini kaasabil. Seetõttu jääb tema genoom ühiskonna standarditele kõvasti alla. Õieti on tema koht peldikus ja algselt muide ta töötabki peldikukoristajana. Kuid tal on täiesti irratsionaalne unistus, ta tahab sõita Titaanile, kuhu äravalitute ühiskond korraldab ülikalleid uurimisreise. Keegi põhjajoonud, õnnetuse tõttu jalutuks jäänud laitmatute geenidega tüüp laenab talle identiteedi ja ta liigub oma unistusele tasapisi lähemale. Iga päev, aasta-aastalt siseneb ta valenime all Gattaca-sse, mis on suur kosmoseuuringute keskus, kus valmistatakse ette astronaute. Kui ühel päeval tapetakse osakonnajuhataja, kes on peategelase püüdlusi seni takistanud, tundub et mitte miski ei takista tal enam kosmosse minemast.
Jude Law mängib jalutut meest, kelle elitaarne elu on muutud mõttetuks vegeteerimiseks, mida ilmestavad ainult alkohol ja muud meelemürgid. Peategelane laenab just tema identiteedi. Mulle meeldis tema enesetapu vorm - ta pani end põlema
See on ilus ja erakordselt vaoshoitud esteetilise keelega film, siin mängivad väga tugevad hollywoodi näitlejad. Ethan Hawke on peaosas, Jude Law mängib nö "geenidoonorit", Uma Thurman aga esindab nö naiselementi, st vana bioloogilise valiku faktorit vs moodne geenidisain. Filmis on rohkem meeleolusid kui tundeid, ridade vahele on ära peidetud kerge homoerootiline esteetika. Hooti tekib vägisi tunne, et tegu pole mitte düstoopiaga vaid lihtsalt psühholoogilise draamaga, kus ulmefilmi vorm on vaid isutekitavaks ettekäändeks. Lõpp on kaunis ja nukker, selline happy end mõrudavõitu järelmaitsega. Soovitatav igale vaatajale kes aga hollywoodi kaanoneid välja kannatab.
Per aspera ad astra
No comments:
Post a Comment